Mõni koht on ilusam kui teine…

Mõttelennuks, Uues kuues

Hubast kodu võib hinnata kui head maalikunsti – vaadates seda kui tervikpilti nii, et ükski koht silma ei riivaks või, vastupidi, et sellest vaid üks detail hea nautida on. Sellegi poolest kinnitab erand reeglit, mistõttu võib küll mõni nurgake kodus teistest veeeeel ilusam ja mõnusam olla, me lubame. Nii on ka meie elutoas üks nurk, mis on kohe eriti hurmav. Ja seal on hea! Kujutan juba ette, kuis suvel saab seal kiiktoolis, kui päevatöö teht, kass süles, kohv auramas, öövalgel raamatuid lugeda nagu üks tõetruu kassimamma oma suure krunni ja ümmarguste prillidega. Et seda tiitlit pisut tasakaalustada, siis üritan koduses õhkkonnas ka pisut nagu taimedaami aunime saada, seda enam, et ma pole juba ammu ühtegi taime ära tapnud! …. no võib-olla on selles oma osa ka lopsakatel kunst”taimedel”, mida võib nii mõnestki toast teiste elavate vahelt märgata –  et keegi ikka ometigi elama jääks! Igatahes on selles roheluses kuidagi nii hea olla…

! pssst – siit nurgast leiab ka väikese vihje minu sellesuve pulmamaratoni esimeste startijate – minu väikevenna, kes enam nii väike pole, ja ta armsa pruudi – pulmadekoorist. Tundub, et pärast võibki mõni neist makrameepunutistest leida koha mu lemmiknurga akendel  😉

! Soovitan soojalt aeg-ajalt osta.ee’sse piiluda, sest vaadake, millise nunnu ma puhtjuhuslikult sealt oma taimeredeliks leidsin, kõrgugu nad nüüd kasvõi taevasse! Rääkimata sellest, et see tore kiiktool on samuti sealt pärit! See on taaskasutajate pärlimeri, ma ütlen … või pallimeri, igatahes tore koht!

Salauks

Uues kuues

enne    On palju ilusaid kodusid, mis on valmis. Kõik on korras ja paigas. Aga siis, üks päev, võib selles korras koduski ilmneda vajadus ruumide planeeringut muuta, sest muutunud on pere. Väikestest on saanud suured, suurtest vanad, väikseid on tulnud juurde, vanu ära läind. Kord on koosolemise või läbikäimise ruumist tarvis luua omaetteolemise ruum ja siis võivad üleliigseks osutuda mõned uksed. Aga aastate pärast tahaks ehk sellest eraldatud toast teha taas avatud ruumi, nii et kapitaalse seina ehitamine ukseauku ei olegi ehk see kõige parem valik. Võib ju ukse niisama kinni panna ning mööbli ette lükata või riputada üles kaunis dekoratiivkangas või meisterdada ukseorva üks riiul. Võimalusi, kuidas üht ust salamahti ära peita, on lõputult palju.

Meie kodu pole kunagi olnud valmis. Ega saagi vist. Aga nagu ütleb mu hea sõber Colas Breugnon: “Kõik on hea niigi – kuni me selle ühel päeval paremaks teeme.” Nii ma siis tegingi jälle midagi natuke paremaks. Varjasin laia kahepoolse ukse, mis oli juba aastaid seina aset täitnud, olles ise kohutavalt kole ja kolisev, raamaturiiuliga. Riiulisse seadsid end mugavalt sisse nii eelnevalt mainitud Colas, kui ka mu paljud teised sõbrad ning üks prints, kes tunneb end seal vägagi õnnelikult.

Nagu meil uuelootuses kombeks, kasutasin ära materjalid, mis käepärast võtta olid. Ukse katsin esmalt kinni kotiriidega, kinnitades selle klambrilööja abil. Parema tulemuse oleks andnud küll papp, olles läbipaistmatu ja tasase pinnaga, aga leppisin siiski olemasoleva materjaliga. Vanast logisevatel jalgadel ja väsinud näoga õuelauast said riiulilauad. Taldlihvija, tänu millele olen hakanud nägema pea igas nässunud lauajupis kaunist puitu ja võimalusterohket materjali, oli siingi abiks. Tegi lauad mängleva kergusega pleekinud ja vettinud peitsist puhtaks. Ja siis viimistluseks mu lemmik, konkurentsitult parim puiduviimistlusvahend – linaõli. Mmmm, kui hästi see veel lõhnab, aga…määrib. Puhas, külmpressitud linaõli imbub puidu sisse aeglaselt, peab varuma nädala või kakski, et julgeks raamatuid sinna ritta sättida. Määrdumise tõkestamiseks tasuks õlitatud pind üle vahatada. Siinkohal link linaõli ja -vaha asjatundjatelt.

Minu tulevikusilm näeb ukseaugu alumises osas suurt teleri ekraani. Kuniks seda veel ei ole, puhkavad seal pisut katkised pillid. Ja jälle tuli see vana Colas oma tarkade targutustega:  “Mida vähem mul on, seda rohkem ma olen…” (Romain Rolland “Colas Breugnon”)

Olge rõõmsad!

lauad enne   salauks19 valge salauks9    salauks2 salauks7 salauks5 salauks16 salauks17

 

Köögikapp – enne ja nüüd

Uues kuues

köögikapp enne

Tüüpiline puidust kummut pesu või, meie kodus, nõude jaoks sai ammu hangitud just seetõttu, et ta on hea päris puidust kapp, mitte mõni vuhvel-vahvel imitatsioon, mis kangesti ära laguneda tahab. Sellegi poolest oli ta köögis välimuselt pisut võõras ja vajas seetõttu väikest grimmi. Puhkuste aeg on ju kõikse õigem aeg väikesteks maalritöödeks! Potska valget (või hoopis mõnda lõbusamat ja mängulisemat) mööblivärvi (mulle meeldib, kui värv on vesialuseline – vajab küll märksa pikemat aega kuivamiseks, aga see on seda väärt. Nimelt peaks juba värvikihtide vaheline aeg ulatuma lausa 24 tunnini ja et tuleks kõige hääm kvaliteet, siis tasuks pinna kasutamisega oodata kuni 2-3 nädalat!), erinevate suurustega pintslid ja värvirull, pisut teipi ja uued rõõmsad kapinupud (praegused on küll päris poest ostetud, kuid eriti kihvt oleks ka nendega pisut fantaseerida ja neid millestki muust leiutada!) Sellise värskenduskuuri tegemine peaks kõigile jõukohane olema. Lisaks mõjub see meelele rahustavalt ja pärast võib endale tehtud töö eest magusa komplimendi teha.

köögikapp ja nüüdköögikapp11köögikapp10köögikapp7köögikapp2köögikapp3köögikapp1